Ikka veel sajab lund.
Jälle üks päev veedetud jalgpalli vahtides ja mitte midagi asjalikku tehes. Suht kasutult hakkasin end seal turniiril tundma. Rootsi keelest ikka veel aru ei saa ja õhtuks olen nii väsinud kogu sellest jutust, mis lihtsalt kõlab mõistmatu tekstina.
Tüdrukud said kokkuvõttes turniiril 3 koha. Esimene mäng võideti ilusti ja siis satuti poolfinaalis kokku oma divisjoni kaaslase ja kõige suurema konkurendiga Mariehem'iga. See põhimõtteliselt oligi juba võistluste finaal. Södra mängis väga hästi ja tekitas palju momente, kuid realiseerimisega on suuri raskusi. Väga headelt positsioonidelt osati kas mööda lüüa, poste tabada või jäi ikka ja jälle keegi mängijatest ette. Södra oli vastastest mänguliselt üle, kuid lõppseisuks ikkagi 0-0 ja penaltid. Kapten Anna oli muidugi esimene lööja, ta kõige vanem ja kogenum (26 vist). Ja täna oli see esimene kord elus, kus ta eksis penaltiga. Väga kahju oli. Viimane 3-4 koha mäng oli väga ühekülgne. Minu arust võideti 5-1, kuid ei lugenud neid väravaidki enam.
Tegelikult tegin täna ise ka nats trenni. Vahepeal oli pikem paus mängude vahel, kus me tiksusime kergejõustikuhallis teivashüppe mattidel. Siis kasutasin kõrval olevat jõusaali ära ja tegin tunnikese kerejõudu ja tasakaalu. Väga ei parandanud mu enesetunnet. Tahan ju ka mängida. Homme on vähemalt jalka trenn, kuigi ilmselt neist väga keegi sellest huvitatud pole.
Sain teada, et üks tüdrukutest Ellinor läheb homme Rootsi U-17 laagrisse. Ta hetkel vist ainuke, kes mõne vanusgrupi koondise juures on. Minu arust peaks nad olema ka Eestiga ühes alagrupis Septembris. Vbl saab mängida meie tüdrukute vastu :). Ta on väga hea keskvälja mängija, ei oleks arvanudki, et alles nii noor. Väga tehniline ja jõuline.
Ning järgmine pühapäev on siis see otsustav mäng. Täna selgus, et vastane on Rootsi meistriliiga sats (3 Kanada koondislast). Sellest tuleb kindlasti väga raske mäng. Aga ise ma tahtsin, ikka tahan. Teadmatus on halb lihtsalt.
Jälle üks päev veedetud jalgpalli vahtides ja mitte midagi asjalikku tehes. Suht kasutult hakkasin end seal turniiril tundma. Rootsi keelest ikka veel aru ei saa ja õhtuks olen nii väsinud kogu sellest jutust, mis lihtsalt kõlab mõistmatu tekstina.
Tüdrukud said kokkuvõttes turniiril 3 koha. Esimene mäng võideti ilusti ja siis satuti poolfinaalis kokku oma divisjoni kaaslase ja kõige suurema konkurendiga Mariehem'iga. See põhimõtteliselt oligi juba võistluste finaal. Södra mängis väga hästi ja tekitas palju momente, kuid realiseerimisega on suuri raskusi. Väga headelt positsioonidelt osati kas mööda lüüa, poste tabada või jäi ikka ja jälle keegi mängijatest ette. Södra oli vastastest mänguliselt üle, kuid lõppseisuks ikkagi 0-0 ja penaltid. Kapten Anna oli muidugi esimene lööja, ta kõige vanem ja kogenum (26 vist). Ja täna oli see esimene kord elus, kus ta eksis penaltiga. Väga kahju oli. Viimane 3-4 koha mäng oli väga ühekülgne. Minu arust võideti 5-1, kuid ei lugenud neid väravaidki enam.
Tegelikult tegin täna ise ka nats trenni. Vahepeal oli pikem paus mängude vahel, kus me tiksusime kergejõustikuhallis teivashüppe mattidel. Siis kasutasin kõrval olevat jõusaali ära ja tegin tunnikese kerejõudu ja tasakaalu. Väga ei parandanud mu enesetunnet. Tahan ju ka mängida. Homme on vähemalt jalka trenn, kuigi ilmselt neist väga keegi sellest huvitatud pole.
Sain teada, et üks tüdrukutest Ellinor läheb homme Rootsi U-17 laagrisse. Ta hetkel vist ainuke, kes mõne vanusgrupi koondise juures on. Minu arust peaks nad olema ka Eestiga ühes alagrupis Septembris. Vbl saab mängida meie tüdrukute vastu :). Ta on väga hea keskvälja mängija, ei oleks arvanudki, et alles nii noor. Väga tehniline ja jõuline.
Ning järgmine pühapäev on siis see otsustav mäng. Täna selgus, et vastane on Rootsi meistriliiga sats (3 Kanada koondislast). Sellest tuleb kindlasti väga raske mäng. Aga ise ma tahtsin, ikka tahan. Teadmatus on halb lihtsalt.
......
Hanna
No comments:
Post a Comment