Ma olen "natuke" laisk bloginduses.
Nii palju päevi möödas viimasest kirjutisest. Ma olen ikka igapäevaselt trenni teinud ja selline rutiinne värk.
Laupäeval oli meil Pitea's kohaliku meistriliiga satsi vastu mäng. Kaotasime 0-3, kuid kõik väravad tulid ka suht rumalatest eksimustest. Muidugi ma ei taha väita, et vastased poleks meist täiesti üle olnud. Mängisid kõvasti paremini, veidi kiiremini. Neil oli 3 Kanada koondislast, kes olid ikka väga teravad. Meil oli esimesel poolajal ka 2 head võimalust, kapteni läbimurde suutis väravavaht ära võtta ja Jempa lõi latti. Kahjuks.
Minu võimalus oli selles mängus ründes mängida, 25 minutit kohatut jooksmist. Ei jäänud üldse rahule, sest tundsin kogu aeg suht ebamugavalt, palli väga ei saanud ja kui sain, siis pigem kaotasin kui midagi geniaalset tegin. Muidugi Pitea kunstmuru väljak oli super, suht uus ja nii pehme. Kunstmuru on normaalne, kui sellel saab ilma palli hüplemata lihtsat mööda maad söötu anda - paljud Eesti väljakud seda võimaldavad?
Pühapäeval tegin koondise jõudud jõusaalis. Kuna mul veel jõusaalikaarti pole, siis lootsin, et mingi töötaja saab mu sisse lasta. Aga muidugi pühapäeviti ei ole seal ju kedagi. Mul vedas, et mingid tüübid just samal hetkel tulid ja ma ennast nendega sisse kauplesin. Jõusaalis on ikka palju lihtsam ülakeha teha kui see kodune kätekõverduste/hoidmiste programm. Üritan nüüd kolmapäeviti ka jõusaali sattuda. Muskel kasvab!
Eilne trenn ei läinud nii hästi. Ma suudan iga trenn oma jala siseküljele hüpeka juurest haiget teha. Parem jalg on täiesti sinine ja lihtsalt palli söötmisest (meil ei ole väga head pallid, ilmselt mu tehnika pole siis ka kõige parem). Igatahes muutub ikka väga raskeks keskendumine jalgpallile kui iga samm on meeletu valu ja palli söötmine/löömine veel hullem. Kolmapäeval pean polsterduse ümber jala meisterdama. Ainuke asi millega praegu rahul olen, et pikk pall hakkab tagasi tulema.
Veits koolist ka. Sain oma esimese rootsi ajaloo kursuse A ja rootsi keele eksami 96 punkti 100st. Aga ärge arvake, et ma üleliia pingutan. Selle nädalaga pean nüüd ühe Population Studies kursuse raamatu läbi lugema, peab end kokku võtma, praegugi peaks lugema. Nii et jah, ma kirjutan blogi aind siis, kui ma peaks õppima :)
Täna õhtul on Urban...yes!
kirjutamiseni,
siniste jalgadega Hanna.
Nii palju päevi möödas viimasest kirjutisest. Ma olen ikka igapäevaselt trenni teinud ja selline rutiinne värk.
Laupäeval oli meil Pitea's kohaliku meistriliiga satsi vastu mäng. Kaotasime 0-3, kuid kõik väravad tulid ka suht rumalatest eksimustest. Muidugi ma ei taha väita, et vastased poleks meist täiesti üle olnud. Mängisid kõvasti paremini, veidi kiiremini. Neil oli 3 Kanada koondislast, kes olid ikka väga teravad. Meil oli esimesel poolajal ka 2 head võimalust, kapteni läbimurde suutis väravavaht ära võtta ja Jempa lõi latti. Kahjuks.
Minu võimalus oli selles mängus ründes mängida, 25 minutit kohatut jooksmist. Ei jäänud üldse rahule, sest tundsin kogu aeg suht ebamugavalt, palli väga ei saanud ja kui sain, siis pigem kaotasin kui midagi geniaalset tegin. Muidugi Pitea kunstmuru väljak oli super, suht uus ja nii pehme. Kunstmuru on normaalne, kui sellel saab ilma palli hüplemata lihtsat mööda maad söötu anda - paljud Eesti väljakud seda võimaldavad?
Pühapäeval tegin koondise jõudud jõusaalis. Kuna mul veel jõusaalikaarti pole, siis lootsin, et mingi töötaja saab mu sisse lasta. Aga muidugi pühapäeviti ei ole seal ju kedagi. Mul vedas, et mingid tüübid just samal hetkel tulid ja ma ennast nendega sisse kauplesin. Jõusaalis on ikka palju lihtsam ülakeha teha kui see kodune kätekõverduste/hoidmiste programm. Üritan nüüd kolmapäeviti ka jõusaali sattuda. Muskel kasvab!
Eilne trenn ei läinud nii hästi. Ma suudan iga trenn oma jala siseküljele hüpeka juurest haiget teha. Parem jalg on täiesti sinine ja lihtsalt palli söötmisest (meil ei ole väga head pallid, ilmselt mu tehnika pole siis ka kõige parem). Igatahes muutub ikka väga raskeks keskendumine jalgpallile kui iga samm on meeletu valu ja palli söötmine/löömine veel hullem. Kolmapäeval pean polsterduse ümber jala meisterdama. Ainuke asi millega praegu rahul olen, et pikk pall hakkab tagasi tulema.
Veits koolist ka. Sain oma esimese rootsi ajaloo kursuse A ja rootsi keele eksami 96 punkti 100st. Aga ärge arvake, et ma üleliia pingutan. Selle nädalaga pean nüüd ühe Population Studies kursuse raamatu läbi lugema, peab end kokku võtma, praegugi peaks lugema. Nii et jah, ma kirjutan blogi aind siis, kui ma peaks õppima :)
Täna õhtul on Urban...yes!
kirjutamiseni,
siniste jalgadega Hanna.
No comments:
Post a Comment