Kuna ma just blogi kirjutamisel olen laisk, siis nüüd kirjutan jälle veits järgi. Iga päev lihtsalt ei ole seda tahtmist, et oma mõtted kirja panna. Eriti kui need veel positiivsed ka pole.

Vahepeal sai siis veidi trenni tehtud, puhatud ja isegi üks mäng mängitud. Eelmine nädal oli üldiselt vaimselt suht raske, eriti just pärast koondist. Mõjus enesekindlusele veits laastavalt.

Laupäeval mängisime 94. a. sündinud poiste vastu. Alguses vaatasime küll, et oi kui pisikesed, aga kui platsil ikka kõrval seisid, siis ikka pea sama pikad. Kaotasime lõpuks 0-2. Vedas, et rohkem ei löödud ja samas ei läinud hästi, et ise paari olukorda ära ei lahendanud. Poisid olid ikka alati natuke kiiremad ja tugevamad. Ma sain kuskil pool tundi keskväljal mängida. Treener seletas ka, et ootab mult just seda rünnakute poolt, palliga uute lahenduste leidmist. Põhiline, et palli ei kaotaks. Ütleme, nii et see oli esimene mäng, kus palliga tuli juba märgatavalt paremini ja enesekindlamalt välja. Paha oli see, et suutsin end natuke kinni tõmmata...tempo oli juba päris suur ja ilmselt jäi soojendusel intensiivsusest veits puudu. Saaks selle füssi kunagi korda, saaks ehk lausa mängija.

Täna oli väga mõnus trenn. Tegime alguses erinevaid söödu-liikumis harjutusi. Kõik toimus ühe puutega, kõik olid väga keskendunud ja ei toimunud mingit uimamist. Vinge. Treenerid olid väga rahul kvaliteediga, mina ka. Ilus kiire palli liikumine, eksiti väga harva. Teiseks tegime löögiharjutust, keskelt otse löögile või äärest tsenderdusega. Lõin päris häid väravaid, isegi tsenderdusest tulnud palli sain sisse löödud. Minu enda crossid olid ka päris normaalsed, jäin rahule. Viimaseks mängisime. Ma hakkan juba õigeid liigutusi keskväljal ka tegema. Õiged pöörded, avanemised jne. Just see ründava keskpooliku positsioon on mulle kõige rahuldust pakkuvam. Ma naudin seal mängimist.

Tänane päeva küssa:
Kas on võimalik midagi hästi teha, kui tegelikkuses sa ei naudi selle tegemist?

Aitab küll.
Hanna